Tänases EPL'is toob Iivi-Anna meieni uusi teateid välismaisete vasakpoolsete intellektuaalide hulgas valitsevatest meeleoludest ja suundumustest. Pahatahtlik nimetaks seda ka õlgnuku meisterdamiseks ja selle materdamiseks (strawman fallacy), aga meie ju siin ei ole pahatahtlikud, nii et anname Iivile väikese võimaluse. Seda enam, et artikli lõpuosas, kus lääne vasakintellektuaalide materdamisest juba keel vestil, saab Iivi maha mõne päris huvitava väitega.
Niisiis. Mõttearendus mis algab lausega
Järgides külma sõja aegseid geopoliitilisi mustreid kas inertsist või propaganda mõjul,
jõuab lõpuks sellise tähelepanekuni:
Üheks näiteks sellisest lahterdamisest võib pidada diskussiooni nn Obama-kirja üle, mille kirjutajaid on arvustatud nii külma sõja nostalgia kui ka neokonide meelitamise pärast. Rein Müller-son veebilehes Open Democracy [...] süüdistavad pöördujaid Vene-vastasuses
Armas taevas, see ei ole ju Müllersoni artikli point!!! Sisuliselt räägib Müllerson sama asja nagu Massogi: külm sõda ja selle geopoliitilised mustrid on ajalooks saanud, ajalooks on saanud ka selge ideoloogiline vahe "meie" ja "nende" vahel. Kuna suurriigid ajavad nüüd oma poliitikat peamiselt pragmaatilistest kaalutlustest lähtuvalt, siis ei ole meie külma sõja jäänustel põhinev poliitika kuigivõrd adekvaatne.
Näib, et Masso puhul avaldub vana hea palgi ja pinnu fenomen. Teine võimalus on see, et Masso konstrueeris õlgnuku omaenese näo järgi. Või kuidas muidu annab seletada seda, et kõigepealt vastustab ta vasakpoolsete vabadusest ja vendlusest tulenevat kaastunnet palestiinlaste suhtes:
Nii on nähtud Euroopas Iisraeli- ja Ameerika-vastastel meeleavaldustel usufundamentalistide sümboleid kõrvuti punalippude ja Che Guevara plakatitega, varem geiõigusi ja feminismi kuulutanud maailmaparandajad toetavad äärmuskonservatiivseid Hamasi ja Hizbollah’ liikumist.
Ja seejärel süüdistab neid võrdsuse ja vabaduse kaitseta jätmises:
Läänekriitilised vasakmõtlejad esinevad meeleldi võrdsuse ja vabaduse kaitsjana, aga kummalisel kombel kaob nende armastus inimõiguste, solidaarsuse ja avatud kodanikuühiskonna vastu kui valgesse uttu, kui jutt ei ole lääneriikidest.
[...]
Arusaamatuks jääb, miks ei võiks idanaabri imperialistlike hoiakute tugevnemise pärast muretseda ka vasakult ehk vana head vabadust, vendlust ja võrdsust väärtustades.
Ehk on tõesti parempoolse jaoks vabadusest, vendlusest ja võrdsusest tulenev kaastunne palestiinlaste suhtes Hamasi ja Hizbollahi toetamine. Kui seda argumenti edasi arendada, siis oleks kaukaasia rahvastele kaasa tundmine sealsete mitte eriti demokraatlike või suisa äärmuskonservatiivsete rezhiimide toetamine. Seega jõuame tagasi vasakpoolsed-toetavad-äärmuskonservatiivseid-liikumisi õlgnuku juurde.
