Fear and Loathing 2.0

Tiit Tarlap, stilist

"Kurjuse tunni" esimese peatüki viimane lause:

Veel  kord katkestas lühike valang vaikuse, siis pöördus Orlando ümber ja vaod tema näos olid sügavamad kui kunagi varem.

Kasutage niisutavat kreemi või midagi. Seda enam, et "Kromanjoonlaste" algusest käis läbi samasugune klišee.

Ka muud probleemid on samad mis "Kromanjoonlastes." Tegelase ja konteksti avamiseks autor seletab, seletab, seletab. Miks peaks lugeja teadma, mida tegelane tuumasirmikut vaadates mõtleb? Miks ei kannata loo konteksti avada läbi tegevuse? Kui tingimata peab tegelase mõtetes surkima, siis äkki annaks loetavama tulemuse hoopis minajutustus?

Teine küsimus on see, miks peaks toda raamatut esimesest lõigust kaugemale lugema. Tarlap alustab nii:

Kuigi Point-Mining oli maha põlenud juba kolme päeva eest, kerkis varemeist ikka veel suitsuvinet siinse nagunii ähmasevõitu taeva poole. Tuulevaikuses nägi see välja nagu värdjaliku hiidseene poolläbipaistev viirastus, mille laienev tipp ühines sujuvalt laotusega, toonitades sel kombel veelgi muljet oma meelirõhuvast suurusest. Ülejäänud taevas ei paistnudki olevat midagi muud kui üksnes selle samba deformeerunud jätk. Õhk oli kuiv, liikumatu ja palav.

Et milles point? (Tõesti, sellel raamatul ei ole toimetajat, aga mitte sellest ei ole jutt.) Võtame esimese kättejuhtunud ulmeka, Richard Morgani kaks esimest lõiku:

Damage.

The wound stung like fuck, but it wasn’t as bad as some I’d had. The blaster bolt came in blind across my ribs, already weakened by the door plating it had to chew through to get to me. Priests, up against the slammed door and looking for a quick gut shot. Fucking amateur night. They’d probably caught almost as much pain themselves from the point-blank blowback off the plating. Behind the door, I was already twisting aside. What was left of the charge plowed a long, shallow gash across my rib cage and went out, smoldering in the folds of my coat. Sudden ice down that side of my body and the abrupt stench of fried skin-sensor components. That curious bone-splinter fizzing that’s almost a taste, where the bolt had ripped through the biolube casing on the floating ribs.

Morgan, Richard K. (2005-09-27). Woken Furies (Kindle Locations 164-170). Random House, Inc.. Kindle Edition. 

Midagi põletati maha, suitsu tõuseb, atmosfäär on hägune, õhuniiskus madal. Võiks arvata, et raamat on püromaanidest või inimtekkelisest kliimamuutusest. Morganil on algus mõneti paremini õnnestunud, kuna preestrijaht ja sünteetilised kehad on raamatu läbivad intriigid. Lisaks ei teki Morgani puhul küsimust, et wtf peaks edasi lugema...

Ma ei ole siiani aru saanud, mis nipiga loeb Tarlapi fännklubi tema raamatud lõpuni. "Kurjuse tunni" saamatust on üritatud põhjendada karmi ja ebaõiglase N. Liiduga, samas on "Kromanjoonlased" kirjutatud aastatel 2004 .. 2005. Minu mäletamist mõõda olid siis juba piirid juba lahti ja ulmeraamatuid sai juba poest osta. Teisalt võinuks elementaarne käsitööoskus olla omandatav ka N. Liidus.

PS. Alternatiivne pealkiri oleks "Saalomon Vesipruul does kosmoseooper." Samas eeldaks see esimese peatüki järgi kogu raamatu sisu ennustamist...

Üks täiesti ebaoriginaalne postitus

Kuna S'il olid piletid üle ja et kinkepakett aegunuks üsna kohe ära, siis sai käidud kinos. Et kuna keegi meist (I. tuli ka) polnud hiljutist kultusfilmi näinud, siis sai vaadatud seda. Et mis siis õnnestus kinos veedetud kolmest tunnist koju kaasa tuua:

• Esimene asi on muidugi süzhee äärmine ebaoriginaalsus. Tädi Ursula ("The Word for World is Forest" ja "Vaster Than Empires and More Slow") kohtub Poul Andersoniga ("Minu nimi on Joe", ilmus millalgi seitsmekümnendatel "Horisondis"). Film oleks kõvasti võitnud, kui James C. oleks oluliselt tekstitruum olnud, 30++ aasta tagune meinstriimulme ikkagi!
• Ja muidugi see va indiaanlaste teema. Sinine puult puule kalpsav protagonist meenutas kangesti Gojko Mitić'it ja tema vesterne. Võib-olla on probleem ka minus, kunagi õrnas eas sai vesterne vaadatud ja metsiku lääne teemalisi raamatuid loetud küllalt, tänan pakkumast.
• Kokku oli kuhjatud kaks äärmust -- tehnokraatidest lagastajad ja loodusega harmoonias elavad õilsad metslased. Sellisena oli see film äärmiselt ebahuvitav. Liberaalina huvitab mind pigem see, kuivõrd on need äärmused võimelised koos eksisteerima. Ja kas on võimalik kompromiss: mitte eriti lagastav ühiskond, mis võimaldab oma liikmetel raketiga asteroidilt asteroidile kärutada?
• Miks peaks saatma primaadikonservi mingile kolkaplaneedile maaki kaevandama? Tõsiselt, miks?
• Tehniliselt väga professionaalselt tehtud meelelahutus. Pisaratseenid olid paigas, pauku tehti ka, üldmulje väga tatine ei ole. Tulnukate vertikaalis välja venitatud kere ja eriti nende überpeenike piht muutis need päris seksikaks, eksole.
• Teisalt on mul tunne, et James C. suudaks kultusfilmi teha suvalisel teemal. Näiteks sitasitikatest ja smurfidest.
• Oma pulgakommi saavad ka vaimlejad: kõvakoore teadlane avastab lõpuks, et lisaks teadusele on olemas ka andmeside ja kvantmüstika. Bioloogiline S/360 kellegile?
• Samas helendava puu ümber jauravad antropomorfsed tulnukad olid selgelt liiast. Korralik meelelahutus võiks ikkagi vähem läbinähtav olla.
• Patsi kaudu internetiga ühendumine on ka üks täiesti ebaoriginaalselt originaalne idee. USB liides kellegile?

Ah jaa, I. arvas, et see, et treilerid sujuvalt filmiks üle läksid ja et filmi nime, Avatar, alles lõpus näidati, oli originaalne. Vähemalt midagigi positiivset...

PS. Minu unistuste ühiskond on selline, mis ei sekku oma liikmete hea elu otsingutesse. Kes tahab, võib ennast teostada maailmapuu all vaimeldes. Kes tahab, võib tegella tehnokraatia arendamisega. Ja ühte või teist eluviisi toetavad struktuurid tekivad iseorganiseerumise korras, toimugu see siis maailmapuu all või Kuiperi vöös. Selles suhtes tundub mulle "Avatar" täiesti mitteproduktiivsena...

Walter Jon Williams -- "This is not a game"

Tore lugu ARG (alternate reality game) disainijatest ja finantsmahhinaatoritest. Kuri riskikapitalist laseb võrku tiksuma trading bot'id. Viimased osutuvad sedavõrd edukateks ja õppimisvõimelisteks, et hakkavad lõpuks õhku laskma rahvusvaluutasid. Umbes midagi säärast nagu tegi Soros 1992 aastal inglise naelaga. 

Selleks ajaks kui botnetil juhe seinast tõmmatakse, on see suutnud õhku lasta Indoneesia, Boliivia, Tšiili ja vist mingite Ladina-Ameerika riikide rahanduse ja kangutab usinalt Hiinlaste ja USA dollari kallal.

Mõnes mõttes on TINAG eellugu Strossi "Halting State'le". Sellal kui Stross keerab ARG'l ja võrgumajandusel vindi üsna mitme keeru jagu üle, kirjutab Williams head moodsat meelelahutust. (Kui veel paralleele tõmmata, siis Williamsi peategelane Dagmar meenutab kangesti Strossi Miriam'i "The Merchant Princes'i" sarjast. Kui need kaks daami ei ole õed, siis hingesugulased vähemalt :) ).

Norida võiks mõne finantsdetaili üle -- Williamsi kirjeldus bottide tegemistest ei tundu kohati usutav. Ja muidugi see väike detail, et ulmeraamatu kohta oli TINAG väheulmeline. Samas meelt see lahutas ja erinevalt Strossi "Halting State'ist" kannatas TINAG ühe õhtuga läbilugemist.

Kokkuvõttes 6/10.

***

Walter Jon Williams võrgus.

Päeva tsitaat: romantikute eri

I brought her flowers one dusky Tuesday evening when the light was perfect. I pointed out the irony of that romantic old tradition -- the severed genitalia of another species, offered as a precopulatory bribe [...]

To this day, I still don't know what went wrong.

-- Peter Watts, Blindsight