Fear and Loathing 2.0

Tiit Tarlap, stilist

"Kurjuse tunni" esimese peatüki viimane lause:

Veel  kord katkestas lühike valang vaikuse, siis pöördus Orlando ümber ja vaod tema näos olid sügavamad kui kunagi varem.

Kasutage niisutavat kreemi või midagi. Seda enam, et "Kromanjoonlaste" algusest käis läbi samasugune klišee.

Ka muud probleemid on samad mis "Kromanjoonlastes." Tegelase ja konteksti avamiseks autor seletab, seletab, seletab. Miks peaks lugeja teadma, mida tegelane tuumasirmikut vaadates mõtleb? Miks ei kannata loo konteksti avada läbi tegevuse? Kui tingimata peab tegelase mõtetes surkima, siis äkki annaks loetavama tulemuse hoopis minajutustus?

Teine küsimus on see, miks peaks toda raamatut esimesest lõigust kaugemale lugema. Tarlap alustab nii:

Kuigi Point-Mining oli maha põlenud juba kolme päeva eest, kerkis varemeist ikka veel suitsuvinet siinse nagunii ähmasevõitu taeva poole. Tuulevaikuses nägi see välja nagu värdjaliku hiidseene poolläbipaistev viirastus, mille laienev tipp ühines sujuvalt laotusega, toonitades sel kombel veelgi muljet oma meelirõhuvast suurusest. Ülejäänud taevas ei paistnudki olevat midagi muud kui üksnes selle samba deformeerunud jätk. Õhk oli kuiv, liikumatu ja palav.

Et milles point? (Tõesti, sellel raamatul ei ole toimetajat, aga mitte sellest ei ole jutt.) Võtame esimese kättejuhtunud ulmeka, Richard Morgani kaks esimest lõiku:

Damage.

The wound stung like fuck, but it wasn’t as bad as some I’d had. The blaster bolt came in blind across my ribs, already weakened by the door plating it had to chew through to get to me. Priests, up against the slammed door and looking for a quick gut shot. Fucking amateur night. They’d probably caught almost as much pain themselves from the point-blank blowback off the plating. Behind the door, I was already twisting aside. What was left of the charge plowed a long, shallow gash across my rib cage and went out, smoldering in the folds of my coat. Sudden ice down that side of my body and the abrupt stench of fried skin-sensor components. That curious bone-splinter fizzing that’s almost a taste, where the bolt had ripped through the biolube casing on the floating ribs.

Morgan, Richard K. (2005-09-27). Woken Furies (Kindle Locations 164-170). Random House, Inc.. Kindle Edition. 

Midagi põletati maha, suitsu tõuseb, atmosfäär on hägune, õhuniiskus madal. Võiks arvata, et raamat on püromaanidest või inimtekkelisest kliimamuutusest. Morganil on algus mõneti paremini õnnestunud, kuna preestrijaht ja sünteetilised kehad on raamatu läbivad intriigid. Lisaks ei teki Morgani puhul küsimust, et wtf peaks edasi lugema...

Ma ei ole siiani aru saanud, mis nipiga loeb Tarlapi fännklubi tema raamatud lõpuni. "Kurjuse tunni" saamatust on üritatud põhjendada karmi ja ebaõiglase N. Liiduga, samas on "Kromanjoonlased" kirjutatud aastatel 2004 .. 2005. Minu mäletamist mõõda olid siis juba piirid juba lahti ja ulmeraamatuid sai juba poest osta. Teisalt võinuks elementaarne käsitööoskus olla omandatav ka N. Liidus.

PS. Alternatiivne pealkiri oleks "Saalomon Vesipruul does kosmoseooper." Samas eeldaks see esimese peatüki järgi kogu raamatu sisu ennustamist...

Kvantvaras

Esimese hooga tekkis kahtlus, et Rajaniemi on kirjutanud läbivalt briti uue laine stiilis romaani. Õnneks lahenes kõik leheküljel 65, kui üks peategelane soome keeles vanduma hakkas. ("Vittu. Perkele. Saatana.") Soome mõju tuli sisse ka mujal, kuigi mitte nii värvikalt.

Debüütromaani kategoorias saab Quantum Thief minult kindla viie koos väikese plussiga. Olgu, kui debüütromaanidest rääkida, siis näiteks  Singularity Sky on paremini kirjutatud: Rajaniemi jääb kohati ebalevaks ja ettevaatlikuks. Kuigi mõni kriitik on kurtnud loo krüptilisuse üle, võinuks see minu poolest olla veelgi tihedam.

Teine asi mis painama jäi, on Oubliette. Esmapilgul tundub see kui utoopia, mõne tegelase jaoks on see kui vangla ja nagu lõpus välja tuleb, ongi see tegelikult ehitatud vanglaks. Selle kohta oleks tahtnud natuke analüüsi, ühiskonnakorralduse poolest tundub see way huvitav. Kuigi sellesse raamatusse sobiks poliitiline arutelu samavõrd hästi kui sea selga sadul. (Või pane siia mõni värskem metafoor.)

 

Päeva tsitaat: seks kirjanikega

Writers can be the best sex, because they are truth tellers and imaginative; they can also be the worst sex, if they start proving how clever they are and how excruciatingly self-concious. Maybe, Jack thought, tragic writers are good sex because they are fully invested in the moment, whereas comics are always bouncing around outside the event and commenting on it.

-- Edmund White, "Chaos"

Päeva tsitaat: teatud raamatute mõjust teismelisele

Kung Fu Monkey:

There are two novels that can change a bookish fourteen-year old's life: The Lord of the Rings and Atlas Shrugged. One is a childish fantasy that often engenders a lifelong obsession with its unbelievable heroes, leading to an emotionally stunted, socially crippled adulthood, unable to deal with the real world. The other, of course, involves orcs.

Ah jaa, via Paul Krugman :)

Matt Ridley ja tema kuri kaksikvend

Pahatahtlikud inimesed on valguse kätte kiskunud ühe hoopis huvitava skandaali. Nimelt sellal, kui Matt kirjutas oma vastset turufundamentalismi ülistavat menukit, oli tema kuri kaksikvend tegevuses raamatus ülistatavate põhimõtete ellurakendamisega Northern Rocki nimelises pangas.

George Monibot: This state-hating free marketeer ignores his own failed experiment: [...] Matt Ridley used to make his living partly by writing state-bashing columns in the Daily Telegraph. The government, he complained, is "a self-seeking flea on the backs of the more productive people of this world … governments do not run countries, they parasitise them". Taxes, bailouts, regulations, subsidies, intervention of any kind, he argued, are an unwarranted restraint on market freedom.

Then he became chairman of Northern Rock, where he was able to put his free market principles into practice. Under his chairmanship, the bank pursued what the Treasury select committee later described as a "high-risk, reckless business strategy". It was able to do so because the government agency that oversees the banks "systematically failed in its regulatory duty".

On 16 August 2007, Ridley rang an agent of the detested state to explore the possibility of a bailout. The self-seeking fleas agreed to his request, and in September the government opened a support facility for the floundering bank. The taxpayer eventually bailed out Northern Rock to the tune of £27bn.

When news of the crisis leaked, it caused the first run on a bank in this country since 1878. The parasitic state had to intervene a second time: the run was halted only when the government guaranteed the depositors' money. Eventually, the government was obliged to nationalise the bank. Investors, knowing that their money would now be safe, as it was protected by the state, began to return.

While the crisis was made possible by a "substantial failure of regulation", MPs identified the directors of Northern Rock as "the principal authors of the difficulties that the company has faced". They singled Ridley out for having failed "to provide against the risks that [Northern Rock] was taking and to act as an effective restraining force on the strategy of the executive members".

This, you might think, must have been a salutary experience. You would be wrong. Last week, Ridley published a new book titled The Rational Optimist. He uses it as a platform to attack governments that, among other crimes, "bail out big corporations". He lambasts intervention and state regulation, insisting that markets deliver the greatest possible benefits to society when left to their own devices. Has there ever been a clearer case of the triumph of faith over experience?

[...]

Monibot' kaklus Matt Ridleyga läheb veel edasi. Kui võtta juurde ka Easterly arvustus, siis tundub "The Rational Optimist" olevat üks iganes vahva raamat. Kui mitte muuks, siis turufundamentalistide moraalse pankroti ja puudulike intellektuaalsete standardite allajoonimiseks näikse see kõlbavat küll.

PS. See kuri kaksikvend ei olnud Mark Ridley.

PPS. Mitte et mul niiväga midagi Matt Ridley vastu oleks, The Red Queen ja "Genoom" olid täiesti loetavad. Kuigi nüüd peale "Ratsionaalse optimisti" tulemist neid kahte raamatut enam tsiteerimiseks kasutada ei riski...

"Linnapoissi" lugedes

Tänased tsitaadid tulevad Edmund White'i "City Boy'st"

... I reviewed Malraux's "Anti-Memoirs"" (published in 1967 in America) and Solzhenitsyn's The First Circle" (1968) and disliked them both. Malraux was obviously a fake, a bore, and a liar, though Americans were still impressed with his name and "Man's Fate" was still considered a "classic," much like that other Communist classic, Mikhail Sholokhov's "And Quiet Flows the Don" -- which won its author the Nobel Prize in 1965 though most critics now believe it was largely plagiarized and written by a commitee.

"The First Circle", though a novel that protested Stalin's regime, seemed to me a proof of the sad consequences of Soviet censorship, since it could easily have been written in the nineteenth century...

Malraux'd on õnnestunud mul mitte lugeda, Solzhenitsõni osas olen aga White'iga ühel nõun. Samas on see peamiselt maitse asi: Solzhenitsõni 19. sajandi esteetika ja vanavene stiilis erootilised stseenid pole päris minu jaoks. Tema eriti tagurlikust  poliitikast rääkimata.

Tänane tsitaat

Clive James Brežnevi memuaaride kohta:

Here is a book so dull that a whirling dervish could read himself to sleep with it.... If it were read in the open air, birds would fall stunned from the sky.

Pärit on see NYTis ilmunud Christopher Hitchensi memuaaride arvustusest. Kuuldavasti olla "Hitch-22" kõike muud kui igav raamat.

Saksa poliitikud Dick Fuldi lauluraamatut avastamas

Saksamaa katse tigedatele spekulantidele kaikaid kodaratesse loopida toob kangesti meelde aasta 2008. LEH, eksole. Selle asemel, et firmale likviidne kosilane leida, jauras Dick Fuld lühikeseks müüjate teemadel.

Või siis meenutab aastat 1998, mil peale Long-Term Capital Managementi beilautimist LEH raskustesse sattus ja Dick Fuld samasuguse itku üles võttis. Jaa, olid ajad, ja millega need veel lõppesid ;)

Järgnev on väike tsitaat Sorkini "Too Big to Fail'ist, kus (ülla-ülla!) on olemas ka hundikarjad:

On Monday, September 22, the day after Goldman Sachs became a bank holding company, Lloyd Blankfein, his face puffy with exhaustion, sat staring at a framed cartoon from Gary Larson's The Far Side on his office end table. The drawing features a father and son standing in their suburban front yard and gazing over a fence at their neighbor's house, where a line of wolves is in the progress of entering the front door. "I know you miss the Wainwrights, Bobby," the caption reads, "but they were weak and stupid people -- and that's why we have wolves and other large predators."

To Blankfein that pretty much summed up what had just happened to Wall Street...

Kuivõrd see joonistus praegu Euroopas toimuvat kokku võtab on iseküsimus, mõningate poliitikute hundikarja-retoorika näib sellele osutavat küll :)

Marie Under kui meie suusatamise esiema

Niisiis, kõigepealt tsitaat Madis Kõivu "Poistest ja tüdrukutest" (lk 352 .. 353):

Võib-olla oli see nii, et läks suusatamine eriti moodi Soome Talvesõja ajal. Võib-olla ostis emagi omad "Kotka-Suikola" sidemetega lauad just sellel ajal, kolmekümne üheksanda aasta talvel. Ja sellest pääle algas meie kõigi suusatamine? Saja mehe suusaretked, kes ootasid külma ja väsimust, et uhkelt laulusalmis koolda. Võib-olla polnud see üldsegi tervisesport, oli surmasport, vähemalt tema melanhoolsest vaimust puudutatud.Võib-olla on Marie Under meie suusatamise esiema? Ma ei julge pääd anda, aga võimalik see ometi on. Ja mitte ainult Marie Under, ajalehed esmajoones, need olid pilte täis suusatavatest soome sõjameestest ja Vene tankidest, millest suusatajad ja muidu külamehed läbi sõitsid ja tükid maha jätsid. Kuni päris lõpuni, kuni tuli suur väsimus, ingli ilmumine sajale surnukskülmavale suusatajale. Kõik see seisis seitungis sees ja küllap Marie Under selle loo säält võttis.

Juttu on siin Underi poeesist "Kojuminek" mis

kirjeldab Soome talvesõjale järgnenud üürikese rahuaja esimest rahupäeva, mil võitlusest kojupöördunud kompanii, sada meest, külmus pakases surnuks. Sellele traagilisele sündmusele elas kaasa kogu eesti rahvas.

-- Sirje Kiin, "Marie Under," lk 412.

Vot selline isevärki algus siis eesti suusaspordil. Kahju ainult, et sellisele kõrgvaimlisele ja kõrgpatriootilisele algusele on järgnenud räme allakäik. Mida on praegu meil sellele vastu panna, mida Marie Underile ette näidata? Triip Rilleputsi suusablogi ainult...

***

"Poistest ja tüdrukutest" on oma 150 lehekülge lugeda, Kiini opus magnum jääb aga paremaid aegu ootama. Mitte et mul Kiini vastu midagi oleks või et ma Vilja Kiislerit või Evelyn Seppa tõsiselt võtaksin, kaugel sellest. Pigem on asi Underis: no ei tõmba kohe üldse, isegi see ei tundu huvitav, mis neil 1942 aastal jõululaual oli. Tema luulest rääkimata.

Luhta-minek

Nädalavahetus läks talvepäevade nahka, nädala algus läka maohaavade nahka ja nädala teine pool tundub minevat gripi nahka. Kõivu "Poiste ja tudrukute" lugemine edeneb ka visalt (1.5 nädalaga ~250 lehekülge), nii et mingit lohutust selles ei ole ja ega see raamat ole ka selline, mis lohutust pakkuda võiks.

Nüüd ma mõtlen, kas oleks kogu see skandaal, kius ja lament võinud ära jääda, kui oleks juba siis neljandas klassis seletatud, mis on täisarv, mis on ratsionaalarv jne -- vähemalt nimetatud oleks. Kui veidi abstraktsemalt oleks alustatud ja mitte nii näppude pääl osade jagamisega ja hiljem reeglite pähetuupimisega. Muidugi ei arva ma, et oleks pidanud alustama Fregega, aga kuskilt sealtpoolt võib-olla siiski.

[...]

Võib-olla ma petan ennast, võib-olla poleks ka abstraktsem käsitlus mind neljandas klassis päästnud, sest mingid kummalised vastuolud siin ometi on. Sest miks ei protesteerinud kõige vähemalgi määral kümnendmurdude vastu? Miks võtsin vastu, ajasin pähe korrutamise ja jagamise reeglid, küsimata, miks need reeglid. Kuhu jäid nende puhul mu "kõrgemad nõudmised abstraktsete objektide olemasolu kohta"? Või olin ma ratsionaalarvude suhtes realist (et mitte õelda platonist) ja võtsin kümnendmurde reaalarvudena ning olin nende suhtes naiivnominalist?

Tegelikult ei ole "Poisid ja tüdrukud" üldsegi mitte selline, nagu ülevalpool toodud tsitaat ütleb selle olevat. Aga poistest ja tüdrukutest, seemnepurskest ja surmakuulist on juba juttu tehtud.