Jaheda ilma ja laussaju tõttu oli Jeanneke Pis eile tabade ja võrega kammitsetud. (Millegipärast olid kinni ka sealsamas tänavas asuvad joomaurkad, nt Deliirium. Nii et siin võib olla ka mingi muu põhjus :))
Kuna Manneken Pis oli omakorda massidest ja mingist marokopärasest ürbist ümbritsetud, siis järgmine pilt on ka Jeannekesest:
Kes võinuks arvata, et sedavõrd ontlik juugendi(?) mõjudega maja
omab B-poolel sedavõrd kelmikat tornikest:
Ma ei ole Kuressaares varem niipalju purjus inimesi näinud, kui reedel. Esimesed padujoobes jõllid võtsid meid vastu kohe bussijaamas. Ja edasi läks aina hullemaks. Vist pea iga põõsa all või pimedamas nurgatagusese jauras keegi. Tolli tänava äärde olid agarad rallihuvilised püstitanud tühjast taarast ja okseloikudest eraldi takistusriba. Päris huvitav, mis veel raja ääres võis sündida... Keegi meesterahvas räuskas, et soomlased olla kogu ralli ära rikkunud; üks tütarlaps kisas telefoni, et kõik lähevad Lokaali. Ta oli küll kvartali jagu eemal, aga ikka hakkas kõrvadele. Vaene telefon.
Spordihuvilisi jätkus ka sumedasse sügisöösse. Kui kella kahe paiku sõbra poolt koju jalutasin, tilkus mõõda Pikka tänavat ikka veel vastu autopiloodil ja end Lauaviina abil tasakaalus hoidvaid kodanikke...
Boston osutus olevat juba kinni, millest on kahju. Georgotsa resto oli täitsa pandav, kuigi tallinnlase jaoks ehk pisut kallis. Kuum šokolaadikook oli hea, samas oleks pidanud verise pardirinna kõrvale valima täidlasema veini. Barolo peale lõi aga rahakotti kramp ja ettekandjast polnud ka tegelikult suuremat abi. Aga eks ma järgmine kord olen targem.
Meri lobibaaris seletas üks väljamaa daame midagi teest. Et neilt ei saa päristeed tellida ja kui ta nüüd selle välja ütleb, siis läheb ehk baaritüdruk poodi ja ostab Päris Teed. Saame aru, oleksin ka solvunud ja ärritunud, kui oleks päris tee asemel pakutud Dilmahi purust pruulitud jooki. Samas ma muidugi tean, mida kõike on Kuressaares tee pähe müüdud ja ei lase end sellisest tühiasjast häirida. Tee tellimisest rääkimata.
Fuajees asuv vets on neil nüüd lukus. Uksel on kolmes keeles silt, et WC on saadaval ainult hotelli külalistele ja et võtit saab registratuurist. Väike tõehetk, et kas bowlingut mängivad inimesed kvalifitseeruvad vetsu kasutama või mitte -- aga õnneks siiski ei pidanud nurga taha vett viskama minema. Ah jaa, bowling. Ütleme selle kohta nii palju, et ajahammas on neil seda vahepeal üksjagu purenud ja et selleks ajaks olid esimesed rallihuvilised juba ärganud. 'nuff said.
Paljugi oleks veel rääkida, näiteks sellest, mida nad Pritsumajas ja Vaekojas topeltkohvide sisse lisaks kohvile veel panevad. Ei mäletagi millal viimati sellise pohmelli hankisin. Või miks ei müüda bussijaama putkas spordijooki (aitab nt elektrolüütide tasakaalu taastada :) ) Aga jõuad sa siis kõike...
Teatavasti lisandus hiljuti Venemaa töötute armeesse üks endine linnapea. Olukorra kogu traagika võtab kokku järgnev pilt:
Via The Monkey Cage.
Ma ei ole siia frivoolseid või inimkonna au, mõistust ja südametunnistust mõnitavaid pilte kuigivõrd postitanud. Siinkohal teeme väikese erandi.
Omaaegne Kuressaare leivakombinaat. Ei mäletagi, millal sealt tootmine linna serva ära koliti. Mälu järgi võiks arvata, et mõned aastad tagasi. Piltide järgi võiks pakkuda aga dekaadi...
Minul oli hirmus šampuse isu, aga R'il ei olnud muid klaase peale nende. Iseenesest muidugi huvitav, et Kristiine Priismas oli Veuve Clicquot Ponsardin' mitte-aastakäigu brut'i. Arvestades seda, mida nad veiniletis pakuvad, oleks neilt oodanud ainult Sovetskoje Polusladkojet.
Kõlakad ei valeta, Veuve Clicquot on tõepoolest elegantne ja rikkalik, ja seda isegi morsiklaasis :)
