Fear and Loathing 2.0

Marie Under kui meie suusatamise esiema

Niisiis, kõigepealt tsitaat Madis Kõivu "Poistest ja tüdrukutest" (lk 352 .. 353):

Võib-olla oli see nii, et läks suusatamine eriti moodi Soome Talvesõja ajal. Võib-olla ostis emagi omad "Kotka-Suikola" sidemetega lauad just sellel ajal, kolmekümne üheksanda aasta talvel. Ja sellest pääle algas meie kõigi suusatamine? Saja mehe suusaretked, kes ootasid külma ja väsimust, et uhkelt laulusalmis koolda. Võib-olla polnud see üldsegi tervisesport, oli surmasport, vähemalt tema melanhoolsest vaimust puudutatud.Võib-olla on Marie Under meie suusatamise esiema? Ma ei julge pääd anda, aga võimalik see ometi on. Ja mitte ainult Marie Under, ajalehed esmajoones, need olid pilte täis suusatavatest soome sõjameestest ja Vene tankidest, millest suusatajad ja muidu külamehed läbi sõitsid ja tükid maha jätsid. Kuni päris lõpuni, kuni tuli suur väsimus, ingli ilmumine sajale surnukskülmavale suusatajale. Kõik see seisis seitungis sees ja küllap Marie Under selle loo säält võttis.

Juttu on siin Underi poeesist "Kojuminek" mis

kirjeldab Soome talvesõjale järgnenud üürikese rahuaja esimest rahupäeva, mil võitlusest kojupöördunud kompanii, sada meest, külmus pakases surnuks. Sellele traagilisele sündmusele elas kaasa kogu eesti rahvas.

-- Sirje Kiin, "Marie Under," lk 412.

Vot selline isevärki algus siis eesti suusaspordil. Kahju ainult, et sellisele kõrgvaimlisele ja kõrgpatriootilisele algusele on järgnenud räme allakäik. Mida on praegu meil sellele vastu panna, mida Marie Underile ette näidata? Triip Rilleputsi suusablogi ainult...

***

"Poistest ja tüdrukutest" on oma 150 lehekülge lugeda, Kiini opus magnum jääb aga paremaid aegu ootama. Mitte et mul Kiini vastu midagi oleks või et ma Vilja Kiislerit või Evelyn Seppa tõsiselt võtaksin, kaugel sellest. Pigem on asi Underis: no ei tõmba kohe üldse, isegi see ei tundu huvitav, mis neil 1942 aastal jõululaual oli. Tema luulest rääkimata.

Luhta-minek

Nädalavahetus läks talvepäevade nahka, nädala algus läka maohaavade nahka ja nädala teine pool tundub minevat gripi nahka. Kõivu "Poiste ja tudrukute" lugemine edeneb ka visalt (1.5 nädalaga ~250 lehekülge), nii et mingit lohutust selles ei ole ja ega see raamat ole ka selline, mis lohutust pakkuda võiks.

Nüüd ma mõtlen, kas oleks kogu see skandaal, kius ja lament võinud ära jääda, kui oleks juba siis neljandas klassis seletatud, mis on täisarv, mis on ratsionaalarv jne -- vähemalt nimetatud oleks. Kui veidi abstraktsemalt oleks alustatud ja mitte nii näppude pääl osade jagamisega ja hiljem reeglite pähetuupimisega. Muidugi ei arva ma, et oleks pidanud alustama Fregega, aga kuskilt sealtpoolt võib-olla siiski.

[...]

Võib-olla ma petan ennast, võib-olla poleks ka abstraktsem käsitlus mind neljandas klassis päästnud, sest mingid kummalised vastuolud siin ometi on. Sest miks ei protesteerinud kõige vähemalgi määral kümnendmurdude vastu? Miks võtsin vastu, ajasin pähe korrutamise ja jagamise reeglid, küsimata, miks need reeglid. Kuhu jäid nende puhul mu "kõrgemad nõudmised abstraktsete objektide olemasolu kohta"? Või olin ma ratsionaalarvude suhtes realist (et mitte õelda platonist) ja võtsin kümnendmurde reaalarvudena ning olin nende suhtes naiivnominalist?

Tegelikult ei ole "Poisid ja tüdrukud" üldsegi mitte selline, nagu ülevalpool toodud tsitaat ütleb selle olevat. Aga poistest ja tüdrukutest, seemnepurskest ja surmakuulist on juba juttu tehtud.