Viimasel ajal on fundamentalistlikes ringkondades kõlanud väiteid, nagu oleks homod "evolutsiooniliselt teelt hälbinud isikud" või suisa töötavad evolutsioonile vastu. Säärased väited on absurdsed. Allpool selgitan veidi lähemalt, miks see nii on ja miks evolutsiooni abil homode stigmatiseerimine ei tööta.
Mis on evolutsioon
Populatsioon või liik muutub tänu uute geneetiliste muudatuste tekkimisele ja iga generatsiooni liikmete elimineerimisele. Elimineerimine toimub seetõttu, et osa populatsiooni liikmeid on indiviidide mittejuhusliku elimineerimise protsessis vähem edukad või on osa populatsiooni liikmeid seksuaalse valiku protsessis vähem edukad. (St need on reproduktiivselt vähem edukad ja annavad vähem paljunemisvõimelisi järglasi, kui üldse.) Ehk nagu ütleb Ernst Mayr[1]:
Evolution is best understood as the genetic turnover of the individuals of every population from generation to generation.
Hardy-Weinbergi printsiibist johtuvalt jääb populatsiooni geenide hulk põlvkondade vältel samaks, kui ei ole olemas mehhanisme, mis võivad viia olemasolevate geenide kaotamisele või uute geenide tekkimiseni. Sellised protsessid on evolutsiooni toimimise eest otseselt vastutavad. Taolistest protsessidest olulisemad on valik, muteerumine, geenide liikumine, geneetiline triiv, mittejuhuslik paaritumine. Sigimise või mittesigimisega on neist protsessidest otseselt seotud valik ja mittejuhuslik paaritumine.
Loomulik valik
Loomuliku valiku kontseptsioon põhineb looduses toimuva vaatlemisel.
Iga populatsioon toodab oluliselt rohkem järglasi, kui neid generatsioonide lõikes ellu jääb. Kõik populatsiooni moodustavad isendid erinevad teineteisest geneetiliselt. Kõik isendid elavad vaenulikus keskkonnas ja peaaegu kõik nad surevad ilma järglasi andmata. Ellu jääb ja paljuneb keskmiselt kaks isendit vanemate paari kohta. Need ellujääjad ei ole aga juhuslikult valitud osa populatsioonist, nende ellujäämist abistas teatud ellujäämist soodustavate atribuutide omamine.
Rangelt võttes ei ole loomuliku valiku puhul sordiaretaja laadset agenti, kes üksikud ellujääjad välja valib. See mida Darwin kutsus loomulikuks valikuks, on tegelikult elimineerimise protsess. Järgmisele generatsioonile alusepanijad on see osa oma vanemate järglastest, kes jäid õnne või keskkonnatingimustega eriti head kohastumist võimaldavate omaduste tõttu ellu.
Valiku tasandid
Valiku tasand ja valiku objekt on olnud evolutsioonibioloogias vastuoluline teema. Laialt levinud arvamuse kohaselt on valiku objektiks geen. Samas jõudsid bioloogid 1980 aasta paiku konsensusele, et valiku objekt on indiviid ja see mida valitakse on fenotüüp.
Samas tuleb meeles pidada, et võimalikke valiku objekte on teisigi:
- Gameedid on meioosi ja munaraku viljastamise/surma vahel valiku objektiks. Elimineerimine on äärmiselt radikaalne, kuna edukad on väga väike osa gameetidest. (Üks harju keskmine isa suudab elu jooksul toota kaks "normaalset" gameeti, samas ülejäänud miljonid ja miljonid gameedid on "ebanormaalsed" ja surevad.) Kahjuks on gameetide valiku bioloogilistest aspektidest väga vähe teada.
- Selle kohta, kas indiviidide grupp saab olla loomuliku valiku objekt, on olnud väga erinevaid arvamusi. Üks võimalus grupivaliku toimimiseks on teatud liikidel esinevad sotsiaalsed grupid, mille puhul suurendab koostöö grupi võimet ellu jääda. Selline näide on inimene, vähemalt küttide-korilaste puhul suurendas koostöö teatud gruppide võimalust ellu jääda. Tulemuseks on koostööd parandavate geenikombinatsioonide suurem võimalus edasi kanduda. Väidetavalt on selline grupivalik olnud eetika arengus oluline faktor. Samas tuleb tähele panna, et grupivalik ei asenda individuaalset loomulikku valikut, pigem on see täiendav tegur.
- Paljud evolutsiooniteoreetikud käsitlevad altruismi arenguga seoses lähisugulaste valikut. Seda defineeritakse kui nende tunnuste valikut, mis aitavad kaasa indiviidi genotüübi osa jagavate lähisugulaste ellujäämisele.
- Evolutsiooni ajalugu moodustab pidev liikide väljasuremine ja uute liikide teke. Tihtipeale on säärane geneetilise materjali käive tingitud uute liikide paremast kohastumisest vanadega võrreldes. Sellist protsessi nimetatakse tavaliselt liikide valikuks.
Homoteemaga seoses pakub liikide valik huvi seetõttu, kuna homofoobide argumendi kohaselt peaks all-straight liik omama samasoolisi suhteid harrastava liigiga võrreldes eelist. Samas ei ole homoseksuaalsust harrastavate liikide väljasuremist täheldatud.[2]
Homod ja "evolutsiooni rada"
Olukord, kus kõik populatsiooni liikmed annavad elu- ja sigimisvõimelisi järglasi eeldab ühelt poolt piiramatut keskkonnaressurssi ja keskkonna poolse evolutsioonilise surve puudumist. Kuna ühtegi järglast ei elimineerita (kõik paljunevad!), siis ei filtreerita välja ebaõnnestunud, kohastumist vähendavaid mutatsioone. Või õigemini, kohastumust kui sellist ei toimu.
Nii et järglasi mitte andvad indiviidid ei ole "evolutsiooniliselt teelt hälbinud", vaid tänu nendele loomulik valik ja evolutsioon töötavad. Mistõttu on homode stigmatiseerimine evolutsioonibioloogia vahenditega absurdne. Rääkimata sellest, et evolutsioonibioloogia on tüüpiline deskriptiivne teadus, kirjeldades seega kuidas asjad looduses on. Faktiväidetest aga normatiivseid väiteid (seda, kuidas asjad peavad olema) otse tuletada ei saa. See aga on juba üks teine lugu :)
----
[1] Ernst Mayr, "What Evolution Is", lk 76.
[2] Bruce Bagemihl, "Biological Exuberance: Animal Homosexuality and Natural Diversity"