Fear and Loathing 2.0

Majandusteadus, ennustamine ja Hardo Pajula

Hardo Pajula hiljutises intervjuus:

Miks keegi praegust kriisi ette ei näinud?

Mis see ettenägemine tähendab? Miks keegi ei öelnud, et kriis juhtub 2008 septembris just sellises vormis, vastus: seda polegi võimalik ette näha. Me suudame ette näha laiu üldisi käitumismustreid. Sedagi parimal juhul.

Mis mul käib nende vasakpoolsete intellektuaalide juures ajudele ongi see, et nad arvad, et teame asjadest palju rohkem, kui tegelikult teame. Inimene on oma olemuselt ikkagi suhteliselt piiratud vennike.

See jõuab sinna, millest Hayek rääkis, teadmiste piiratus…

Just nimelt. Ta räägib ka sellest intellektuaalsest upsakusest, samuti  räägib, et suudame enam-vähem trende aimata. Näiteks teame, et umbes kuu-kahe pärast algab kevad, aga kas 31. märtsiks on lumi läinud või mitte?

Kui mudel ei võimalda ratsionaalse ennustuse tegemist, siis võiks selle ka selgelt välja õelda. Sellises võimetuses teha ratsionaalset ennustust ei ole iseenesest midagi häbiväärset, näiteks astrolooge pole nende teooriate impotents kunagi morjendanud. Ja kui meil juba Igor Mangi ja proua Pauksonit lehtedes ära trükitakse, siis pole ka Pajulal vaja karta tähelepanust ilmajäämist.

Ma ikkagi ei saa teatud majandustaustaga inimeste suhtumisest aru. Kui kvantelektrodünaamika võimaldab teha ennustusi täpsusega 12 kohta peale koma, siis majanduse puhul muutub inimene kohe "suhteliselt piiratud vennikeseks". Tegelikult ei ole see otseselt isegi Pajula probleem, veelgi räigemalt kerkib säärane ebateadusega flirtimine esile nt Cochraine puhul.

Pajula lume sulamise näide ühelt poolt halb, teiselt poolt väga halb. Pikaajalised dünaamilised prognoosid on ebatäpsed tehniliste põhjuste tõttu (arvutiressurss pole piisav). St pikaajalise ilmaennustuse tegemine on põhimõtteliselt võimalik. Pajula üritab selle näite varal tõestada, et kui juba teadlased ei suuda, siis pole ka miskit imet, kui majandusinimesed ei suuda mõttekaid prognoose koostada. See pole aga paraku nii...

Evolutsioon, sigimine ja homod

Viimasel ajal on fundamentalistlikes ringkondades kõlanud väiteid, nagu oleks homod "evolutsiooniliselt teelt hälbinud isikud" või suisa töötavad evolutsioonile vastu. Säärased väited on absurdsed. Allpool selgitan veidi lähemalt, miks see nii on ja miks evolutsiooni abil homode stigmatiseerimine ei tööta.

Mis on evolutsioon

Populatsioon või liik muutub tänu uute geneetiliste muudatuste tekkimisele ja iga generatsiooni liikmete elimineerimisele. Elimineerimine toimub seetõttu, et osa populatsiooni liikmeid on indiviidide mittejuhusliku elimineerimise protsessis vähem edukad või on osa populatsiooni liikmeid seksuaalse valiku protsessis vähem edukad. (St need on reproduktiivselt vähem edukad ja annavad vähem paljunemisvõimelisi järglasi, kui üldse.) Ehk nagu ütleb Ernst Mayr[1]:

Evolution is best understood as the genetic turnover of the individuals of every population from generation to generation.

Hardy-Weinbergi printsiibist johtuvalt jääb populatsiooni geenide hulk põlvkondade vältel samaks, kui ei ole olemas mehhanisme, mis võivad viia olemasolevate geenide kaotamisele või uute geenide tekkimiseni. Sellised protsessid on evolutsiooni toimimise eest otseselt vastutavad. Taolistest protsessidest olulisemad on valik, muteerumine, geenide liikumine, geneetiline triiv, mittejuhuslik paaritumine. Sigimise või mittesigimisega on neist protsessidest otseselt seotud valik ja mittejuhuslik paaritumine.

Loomulik valik

Loomuliku valiku kontseptsioon põhineb looduses toimuva vaatlemisel.

Iga populatsioon toodab oluliselt rohkem järglasi, kui neid generatsioonide lõikes ellu jääb. Kõik populatsiooni moodustavad isendid erinevad teineteisest geneetiliselt. Kõik isendid elavad vaenulikus keskkonnas ja peaaegu kõik nad surevad ilma järglasi andmata. Ellu jääb ja paljuneb keskmiselt kaks isendit vanemate paari kohta. Need ellujääjad ei ole aga juhuslikult valitud osa populatsioonist, nende ellujäämist abistas teatud ellujäämist soodustavate atribuutide omamine.

Rangelt võttes ei ole loomuliku valiku puhul sordiaretaja laadset agenti, kes üksikud ellujääjad välja valib. See mida Darwin kutsus loomulikuks valikuks, on tegelikult elimineerimise protsess. Järgmisele generatsioonile alusepanijad on see osa oma vanemate järglastest, kes jäid õnne või keskkonnatingimustega eriti head kohastumist võimaldavate omaduste tõttu ellu.

Valiku tasandid

Valiku tasand ja valiku objekt on olnud evolutsioonibioloogias vastuoluline teema. Laialt levinud arvamuse kohaselt on valiku objektiks geen. Samas jõudsid bioloogid 1980 aasta paiku konsensusele, et valiku objekt on indiviid ja see mida valitakse on fenotüüp.

Samas tuleb meeles pidada, et võimalikke valiku objekte on teisigi:

• Gameedid on meioosi ja munaraku viljastamise/surma vahel valiku objektiks. Elimineerimine on äärmiselt radikaalne, kuna edukad on väga väike osa gameetidest. (Üks harju keskmine isa suudab elu jooksul toota kaks "normaalset" gameeti, samas ülejäänud miljonid ja miljonid gameedid on "ebanormaalsed" ja surevad.) Kahjuks on gameetide valiku bioloogilistest aspektidest väga vähe teada.
• Selle kohta, kas indiviidide grupp saab olla loomuliku valiku objekt, on olnud väga erinevaid arvamusi. Üks võimalus grupivaliku toimimiseks on teatud liikidel esinevad sotsiaalsed grupid, mille puhul suurendab koostöö grupi võimet ellu jääda. Selline näide on inimene, vähemalt küttide-korilaste puhul suurendas koostöö teatud gruppide võimalust ellu jääda. Tulemuseks on koostööd parandavate geenikombinatsioonide suurem võimalus edasi kanduda. Väidetavalt on selline grupivalik olnud eetika arengus oluline faktor. Samas tuleb tähele panna, et grupivalik ei asenda individuaalset loomulikku valikut, pigem on see täiendav tegur.
• Paljud evolutsiooniteoreetikud käsitlevad altruismi arenguga seoses lähisugulaste valikut. Seda defineeritakse kui nende tunnuste valikut, mis aitavad kaasa indiviidi genotüübi osa jagavate lähisugulaste ellujäämisele.
• Evolutsiooni ajalugu moodustab pidev liikide väljasuremine ja uute liikide teke. Tihtipeale on säärane geneetilise materjali käive tingitud uute liikide paremast kohastumisest vanadega võrreldes. Sellist protsessi nimetatakse tavaliselt liikide valikuks.
  
  Homoteemaga seoses pakub liikide valik huvi seetõttu, kuna homofoobide argumendi kohaselt peaks all-straight liik omama samasoolisi suhteid harrastava liigiga võrreldes eelist. Samas ei ole homoseksuaalsust harrastavate liikide väljasuremist täheldatud.[2]

Homod ja "evolutsiooni rada"

Olukord, kus kõik populatsiooni liikmed annavad elu- ja sigimisvõimelisi järglasi eeldab ühelt poolt piiramatut keskkonnaressurssi ja keskkonna poolse evolutsioonilise surve puudumist. Kuna ühtegi järglast ei elimineerita (kõik paljunevad!), siis ei filtreerita välja ebaõnnestunud, kohastumist vähendavaid mutatsioone. Või õigemini, kohastumust kui sellist ei toimu.

Nii et järglasi mitte andvad indiviidid ei ole "evolutsiooniliselt teelt hälbinud", vaid tänu nendele loomulik valik ja evolutsioon töötavad. Mistõttu on homode stigmatiseerimine evolutsioonibioloogia vahenditega absurdne. Rääkimata sellest, et evolutsioonibioloogia on tüüpiline deskriptiivne teadus, kirjeldades seega kuidas asjad looduses on. Faktiväidetest aga normatiivseid väiteid (seda, kuidas asjad peavad olema) otse tuletada ei saa. See aga on juba üks teine lugu :)

----

[1] Ernst Mayr, "What Evolution Is", lk 76.

[2] Bruce Bagemihl, "Biological Exuberance: Animal Homosexuality and Natural Diversity"

Konservatiivsed väärtused

Tänane tsitaat tuleb Mike Potemra'lt:

I have over the past couple of months been watching DVDs of Star Trek: The Next Generation, a show I missed completely in its run of 1987 to 1994; and I confess myself amazed that so many conservatives are fond of it. Its messages are unabashedly liberal ones of the early post-Cold War era – peace, tolerance, due process, progress (as opposed to skepticism about human perfectibility).

Tõepoolest, päris iga päev ei näe konservatiivi tunnistamas, et rahu, tolerantsus, protseduurireegleid järgiv kohtumõistmine ja progress on konservatiivsusele vastanduvad väärtused. Noh ja tegelikult on progressiusk koos inimliku ebatäiuslikuse eeldamisega ka liberaalse seisukohana täiesti võimalik.

Via Kevin Drum ja Crooked Timber.

Thélème klooster

Viimasel ajal näikse olevat aktiviseerinud tegelased, kes hirmsasti tahavad ühiskonda mõne ilukirjandusliku teose laadis ümber kujundada. Kuna nende valik kipub olema üsna vägivaldne ja inimvaenulik, siis ma pakuks omalt poolt välja ühe alternatiivi.

Nimelt on Rabelais' Thélème klooster koht, kus tahaks isegi elada. Ja kui mitte ise elada, siis mõne seltsimehe Vanast Testamendist inspireerit märgadele unenägudele pakub see oluliselt inimlikuma ja lõbusama alternatiivi.

Siinkohal vabandan, et järgnev tsitaat on angliisi keeles: maakeelne Gargantua pole parajasti kättesaadav. Niisiis, kuidas nad oma elu seal kloostris siis korraldasid:

All their life was spent not in laws, statutes, or rules, but according to their own free will and pleasure. They rose out of their beds when they thought good; they did eat, drink, labour, sleep, when they had a mind to it and were disposed for it. None did awake them, none did offer to constrain them to eat, drink, nor to do any other thing; for so had Gargantua established it. In all their rule and strictest tie of their order there was but this one clause to be observed,

Do What Thou Wilt;

because men that are free, well-born, well-bred, and conversant in honest companies, have naturally an instinct and spur that prompteth them unto virtuous actions, and withdraws them from vice, which is called honour. Those same men, when by base subjection and constraint they are brought under and kept down, turn aside from that noble disposition by which they formerly were inclined to virtue, to shake off and break that bond of servitude wherein they are so tyrannously enslaved; for it is agreeable with the nature of man to long after things forbidden and to desire what is denied us.

Keda Thélème lähemalt huvitab, siis vastav osa Gargantuast on saadaval Gutenbergi projekti raames.

Nähtamatu käsi kummitab taas

Väljamaa majanduskallakuga blogides on taas kõneaineks tõusnud Adam Smithi kurikuulus "nähtamatu käe" metafoor. Kõigepealt Brad De Long sellest, mida Smith "nähtamatu käe" abil argumenteerida püüdis:

Yet Another Note on Adam Smith's "Invisible Hand": What It Is and What It Is Not: Note that Adam Smith's "invisible hand" argument is not the argument economists make today. Adam Smith argues that there are:

• political failures--uncertainty about how to access and indeed the prevalence of the rule of law in other countries.
• psychological failures--people are so anxious to have some of their wealth around them where they can touch it that they pay longshoremen to unload and reload goods at Amsterdam rather than drop-shipping them straight from Konigsburg to Lisbon.

[...]

So Smith, ingeniously, argues that the biases toward home production that mercantilist goals would suggest should be incorporated into economic decision-making are already present in the market because of what modern economists would call political failures and psychological failures. Smith does not argue that the market maximizes wealth because there are no external benefits to home production and merchants are rational. Instead, Smith argues that the market maximizes national wealth because merchants' psychological propensities plus the inability of foreign governments to commit to the rule of law together match the external benefits to others in the national community of merchants' committing their capital at home.

Taas on üles ärganud kriitikud, kelle väitel ei ole "nähtamatu käsi" Adam Smithi kirjutistes keskne:

Gavin Kennedy, A New Slant on Adam Smith's Use of the Invisible Hand Metaphor: The belief that the “invisible hand” was a significant ‘idea’, ‘concept’, ‘theory’, or ‘paradigm’ was wholly invented in the 1950s by neo-classical economists on the back of general equilibrium mathematics (which interestingly did not include a term for the “hand”) and in support of a worthy criticism of Cold War, Soviet central planning. It is now taught in every economics 101 class as if it had historical validity, mainly by people who have never bothered to read Wealth Of Nations.

However, Adam Smith did not espouse a vision of ‘perfect competition’, of ‘Homo economicus’, or ‘rational actor models’.

Even when discussing price changes in a market, he spoke of ‘neighbourhood’ markets, not an economy (Book I, Wealth Of Nations).

Ühe või teise idee või mõiste kesksuse määramiseks on ka teisi vahendeid. Näiteks on Daniel B Klein ja Brandon Lucas jõudnud järeldusele, et "nähtamatu käsi" on "Riikide rikkuses" sõna otseses mõttes keskel. See tähendab, teose füüsilises keskpunktis. Päris huvitav, kui eesti keelses väljaandes peaks "nähtamatu käsi" olema teose keskpunktist veidi ette- või tahapoole nihkunud, kas siis võiks midagi väita metafoori "nähtamatu käsi" olulisuse kohta Smithi eesti diskursuses?

Maksu- ja tööseadus, ideoloogia ja teooria, Marx ja võõrandumine

Prantsusmaa rahandusminister Christine Lagarde müümas maha ebapopulaarseid muudatusi maksu- ja tööseaduses:

To sell the unpopular changes, Lagarde turned to philosophy. In an address to the National Assembly,she said, "There is hardly an ideology that we haven't turned into a theory. We have in our libraries enough to talk about for centuries to come. This is why I would like to tell you: Enough thinking, already. Roll up your sleeves." She also took aim at France's intellectuals and socialists, like Bernard-Henri Lévy and Ségolène Royal. "They want to bring people down to solidarity," she has said. "They regard work as alienation in the old Marxist understanding."

Siinkohal võiks paralleele tuua Ansipi praeguse valitsusega, kes mitte ainult ei ole poliitilisest teooriast puutumata, vaid kohati suisa vastandub haritusele ja väärikale poliitilisele dialoogile.

Jürgen Ligi blogi kellegile?

***

Tsitaat on pärit sellest Foreign Policy loost, link  via Ezra Klein.