Fear and Loathing 2.0

Kuressaare vaatamisväärsusi (II)

Kes võinuks arvata, et sedavõrd ontlik juugendi(?) mõjudega maja

omab B-poolel sedavõrd kelmikat tornikest:

 

Ja nad nimetavad seda sügiseks...

Ma ei ole Kuressaares varem niipalju purjus inimesi näinud, kui reedel. Esimesed padujoobes jõllid võtsid meid vastu kohe bussijaamas. Ja edasi läks aina hullemaks. Vist pea iga põõsa all või pimedamas nurgatagusese jauras keegi. Tolli tänava äärde olid agarad rallihuvilised püstitanud tühjast taarast ja okseloikudest eraldi takistusriba. Päris huvitav, mis veel raja ääres võis sündida... Keegi meesterahvas räuskas, et soomlased olla kogu ralli ära rikkunud; üks tütarlaps kisas telefoni, et kõik lähevad Lokaali. Ta oli küll kvartali jagu eemal, aga ikka hakkas kõrvadele. Vaene telefon.

Spordihuvilisi jätkus ka sumedasse sügisöösse. Kui kella kahe paiku sõbra poolt koju jalutasin, tilkus mõõda Pikka tänavat ikka veel vastu autopiloodil ja end Lauaviina abil tasakaalus hoidvaid kodanikke...

Boston osutus olevat juba kinni, millest on kahju. Georgotsa resto oli täitsa pandav, kuigi tallinnlase jaoks ehk pisut kallis. Kuum šokolaadikook oli hea, samas oleks pidanud verise pardirinna kõrvale valima täidlasema veini. Barolo peale lõi aga rahakotti kramp ja ettekandjast polnud ka tegelikult suuremat abi. Aga eks ma järgmine kord olen targem.

Meri lobibaaris seletas üks väljamaa daame midagi teest. Et neilt ei saa päristeed tellida ja kui ta nüüd selle välja ütleb, siis läheb ehk baaritüdruk poodi ja ostab Päris Teed. Saame aru, oleksin ka solvunud ja ärritunud, kui oleks päris tee asemel pakutud Dilmahi purust pruulitud jooki. Samas ma muidugi tean, mida kõike on Kuressaares tee pähe müüdud ja ei lase end sellisest tühiasjast häirida. Tee tellimisest rääkimata.

Fuajees asuv vets on neil nüüd lukus. Uksel on kolmes keeles silt, et WC on saadaval ainult hotelli külalistele ja et võtit saab registratuurist. Väike tõehetk, et kas bowlingut mängivad inimesed kvalifitseeruvad vetsu kasutama või mitte -- aga õnneks siiski ei pidanud nurga taha vett viskama minema. Ah jaa, bowling. Ütleme selle kohta nii palju, et ajahammas on neil seda vahepeal üksjagu purenud ja et selleks ajaks olid esimesed rallihuvilised juba ärganud. 'nuff said.

Paljugi oleks veel rääkida, näiteks sellest, mida nad Pritsumajas ja Vaekojas topeltkohvide sisse lisaks kohvile veel panevad. Ei mäletagi millal viimati sellise pohmelli hankisin. Või miks ei müüda bussijaama putkas spordijooki (aitab nt elektrolüütide tasakaalu taastada :) ) Aga jõuad sa siis kõike...

Autoportree pakettakna ja orhideedega

Kuressaare vaatamisväärsusi (I)

Omaaegne Kuressaare leivakombinaat. Ei mäletagi, millal sealt tootmine linna serva ära koliti. Mälu järgi võiks arvata, et mõned aastad tagasi. Piltide järgi võiks pakkuda aga dekaadi...

 

Kuressaare ööelu, ehk kolm etüüdi JK pubi teemal

1.

Esimest korda sattusime sinna kõrtsi veidi enne Jaanipäeva. Meie tulime Singer-Vingeri kontserdilt, neil oli avamiseelne päev. Kõrts oli koolilõpetajaid täis, nii et meid juhatati esimese hooga keldrisse. Keldris oli Kaks lauda, hirmus värviving ja üks tühi riiulitega ruum, kuhu pidid tulema veinid. Õnneks siiski vabanes ülal üks laud, nii et pääsesime keldrist ainult kerge peavaluga.

Õhtu nael oli naiste kätš. Kaks kunstküüntega tüdrukut läksid poisi pärast karvupidi kokku. Poiss oli selline tavaline... ei midagi sellist, mille pärast kellegile geelküüned näkki lüüa.

Siis tundus see pubi olevat skisokontseptsiooniga joomaurgas: mingid veinid, kohvikule sobiv interjöör ja nõme sporditeema kaunistuseks.

2.

Juuli keskpaik. Käisime seal seltskonnaga päeval söömas. Baaripoiss veel küsis, et kas ma tahan keskmist või tugeva röstiga piprapihvi. Võtsin keskmise rösti ja sain tulemusena poolsöestunud musta lible. Salatiks olid nad valinud täpselt selle ühe, mis mulle kohe üldse ei meeldi: pooltoored köögiviljad.

Poole kõrvaga kuulsin veel omanikku seletamas, et nad olid Õuemajast (või on see Hoovimaja? mitte ei jää selle urka nimi meelde...) koka üle löönud. Kui selline asjade käik neile meeldib, siis palju õnne, eksole. Õue(Hoovi?)maja pole kunagi teab mis gurmaanide paradiis olnud.

Et ülejäänud seltskond väga ei kurtnud, siis otsustasin anda JK pubile veel ühe võimaluse.

3.

Eile kell pool kuus olin seal ainus klient. Õnneks minu eest ei põgenetud ja keegi end leti alla ka ei petnud, asi seegi. Lambaliblikas oli otsas, pardirinna asemel toodi sealiha juustuga. Oma viga, oleks pidanud kassa juures arve üle kontrollima, et miks see paar krooni oodatust odavam tuli. Sealiha oli selline pekine, kastmeks olnud hapukas vaarikakeedis sobis sinna juurde küll. Mis oli aga konkreetselt liiast, oli taldriku põhjas ujuv praerasv ja praadimise käigus tekkinud pruunikas ollus. (Vaata pildilt.)

Ja veel, kulla klienditeenindajad, palun ärge supelge odekas, kunagi ei või teada, kuidas klient haisule reageerib. Ja tegelikult ei ole vahet, kas odekas on sajakroonine (nagu JK pubi baaripoisil), või tuhandekroonine. Uskuge mind, vesi, seep ja puhas pesu teevad imesid :)

***

Ilmselt millalgi sügisel või talve poole käib Liiva-Annus Kuressaares väikesel spaa-tuuril. Loodetavasti astub ta läbi ka mõnest söögi ja joogikohast. Paar turistilõksu ongi liiga kauaks lahti jäänud. Huvitav, kas ta astub läbi ka JK pubist või veavad nad järgmise suveni välja?

Oma hinnatasemelt on nad Tallinna südalinna urkakõrtsidele järele jõudnud, st Kuressaare hindade kohta on nad odavad. Samas erinevalt Tallinna asutustest JK pubi praed süüa ei sünni. Nii et põhjust muretsemiseks neil justnagu on.