Mõni kommentaar paneb suisa mõtlema. Näiteks see:
Minu arvates on probleem pigem selles, et seda mida püütakse defineerida kui Eesti moodsat kultuuri ei ole ei Eesti oma, ega paljuski ka tõsiselt võetav kultuur (hea näide sellest on Eesti Laul, mis toimis omamoodi Eesti kultuuri lakmuspaberina).
Et milline kultuur on siis Eesti oma ja milline mitte?
Viimast Eesti Laulu ei jälginud kohe üldse, varasemate järgi ekstrapoleerides võiks arvata, et viimati näidati seal trobikonda popplaulukesi, natuke poprokki rosinaks sekka. Nende laulude mõistmiseks vajalik kontekst on üldine, neist saavad aru nii meie siin kui ka nemad seal kapitalistlikus läänes. Seega võiks arvata, et vahetegu meie ja mitte-meie[1] Eesti oma, ja mitte-Eesti kultuuri vahel tuleb kontekstist: Eesti oma kultuur on see, mille mõistmiseks vajalik kontekst on kohalik ja väljaspool Eestluse kitsast ringi seisjatele mittemõistetav.
Esimese hooga tundub selline lähenemine igati selge ja mõistetav. Vaatame õige, kuidas selline konteksti kadu defineerimine päriselus toimib. Võtame näiteks muusika ja sellise toreda bändi, nagu Metsatöll. Nende ideoloogilises puhtuses ja Eesti oma kultuuriks olemises pole vast kellelgi kahtlust. Samas haakub Metsatöll laiema paganametalli ja folkmetalli kontekstiga, ja nagu kogemus näitab, ei ole In Extremo ja Corvus Coraxi austajatel Metsatöllu tõlgendamisega probleeme. (Kohati meenutab Metsatöllu helipilt isegi liiga palju In Extremot, eksole.)
Või siis hoopis teisest servast näide. Hiljutisel Taaga kontserdil[2] juhtus üks mu sõber mainima, et Taak on rahvuslik bänd. Mis mõjus üsna üllatavalt, kuna Mart K. tekstid kõnetavad pigem laiemat (liberaalset?) traditsiooni, kohe kindlasti ei ole see Loitsu stiilis natsi-rahvuslus. Selgus, et ega mu sõber ei olegi eriti kuulanud, millest Taak laulab; et kui on eesti keeles, siis on ka rahvuslik bänd. Keelebarjäär võib ju olla lokaalse konteksti loomises oluline, samas ainult sellele lokaalset konteksti rajada on ohtlik. Nt Taaga puhul võib ju alati lüüa lahti plaadi vahelehe ja vaadata, millest nad siis ikkagi laulavad...
Vahel ei piisa neile seal mittemõistetava konteksti loomiseks ka keelest. Võtame näiteks kujutava kunsti ja selle viimase aja ühe skandaalsema näite, Vabadussamba. Ühelt poolt on selle tekkimise mõistmiseks vaja tunda kohalikku olupoliitikat, teisalt kõnetavad klaasist fallos ja teutooni rist pea kõiki. Nii meid siin kui ka neid seal. Sellise üldise konteksti tõttu ei ole Vabadussammas Eesti oma kunst, kogu oma ideoloogilisest kontekstist hoolimata. (Või just selle ideoloogilise konteksti tõttu. Mine võta kinni...)
Ehk siis kokkuvõtvalt. Eesti oma kultuur on tihtipeale mõistetav ka mitte-meile, kultuuri mõistmiseks vajaliku konteksti järgi ei anna meie oma ja nende oma sageli eristada. Seega ei saa me ka õelda, et osa moodsast kultuurist ei ole Eesti oma ja seega kannatab seda nt telekas mõnitada. Või miks peaks üldse Eesti oma ja mitte-Eesti oma/Eesti mitte-oma kultuuri vahel vahet tegema? Eriti kui selline vahetegu on meelevaldne ja mitteühene.
----
[1]. Aaviksoo hiljutist kirjatükki ei ole lugenud. Kommentaaridest piisab täiesti, nii et palun mitte pakkuda ;)
[2] Enne Taaka esines seal Ceremonial Perfection, nende põhjal annaks Eesti identiteeti ja kohalikku kultuuri analüüsida nõrkemiseni. Mul on jätkuvalt plaan nende aasta alguses ilmunud debüütalbumist kirjutada, loodetavasti see plaan millaski ka realiseerub...
