Fear and Loathing 2.0

Kurgišampanja

Vanad head ajad, üheksakümnendate esimene pool ja šampus vanatallinaga. Jooki nimetati kruvikeerajaks, või oli selle nimi hoopis vikat? Ja šampus polnud muidugi mingi šampus vaid eriti magus Odessa vahuvein.

Seetõttu tundus Cocktaildb'st leitud kurgišampanja retsept päris intrigeeriv:

 

Build, fill glass with ice

1 oz Benedictine (3 cl, 1/4 gills)

1/2 oz fresh lemon juice (1.5 cl, 1/8 gills)

Fill with Champagne

Add spiral of lemon

Serve in a tall glass (10.0 oz)

 

Šampuse asemel kasutasin mingit Alsassi kihisevat, sest rahast hakkas kahju. Ja mõnd lemmikšampanjat selle joogi peale raisata tundus liig mis liig. Jook tuli kerge rohekaskollase tooniga ja maitses natuke mõrkjalt. Aga muidu polnud viga, kruvikeeraja asemele sobib küll.

***

Tegelikult oli see kõik paar nädalat tagasi. Šampanjamõtted tõi uuesti pähe värske PH šampanjajutt. Ja nagu kiuste on külmikus kõike muud, kui kihisevat. Et mine või poodi :)

Meie üldotstarbeliste toidupoodide veiniletil on muidugi see huvitav omadus, et šampanja valik on tihtipeale oluliselt parem kui mullideta veinide oma. Kas siis on ostjad nõus oma igapäevase šampuse eest rohkem raha välja käima kui veinide eest. Või siis tundub kaupmeestele, et šampuse sisseostmine on mõttekam kui sama hinnaklassi veinide sisseostmine. Mida iganes, iseenesest on päris mugav, et ma ei pea nt Veuve Clicquot' ostmiseks mõõda kohalikke vinoteeke trallima ja pagana veinisnoobidega jantima.

Nii et proosit!

Maailmalõpu märgid

Eilse õhtu avastus oli see, et Levikas saab nüüd kaardiga maksta. Just, Levikas saab nüüd KAARDIGA MAKSTA. Neiu S. üritas seal õlut osta ja baaritsikk ütles talle, et kaardiga maksmine toimub leti teises servas. Mul viskas karbi täiega lahti, kui baaritsikk päevinäinud makseterminali letile virutas. Siiani ei ole sellest šokist üle saanud.

Kurb, Tallinna üks (kuri)kuulsamaid joomaurkaid on lõplikult rahajumalale alla vandunud...

Sünnipäev kui tee teadmiste varasalve juurde

 
Kui Juhan Smuul hakanud uut raamatut kirjutama, siis ostnud ta poest ikka neli kasti viina ja paberosse. Konid viskas ta aknast välja ja kui hunnik aknalauaga tasa sai, oli viin otsas ja raamat valmis.

Kaasautor oli tal kah, keegi Muhu vanamees, keda Smuul muudkui viinaga jootis.  Selle vanamehe  jutu kirjutas ta pärast üles ja avaldas raamatu pähe ära. No ja Debora luges tema kirja pandud jutud muidugi läbi ja parandas ära: pani paika tugevad tähed ja nõrgad tähed ning pikad ja lühikesed kah.

***

Kui August Mälk Rootsi põgenes, jäi temast maha patakas käsikirju. Need vehkis sisse ja avaldas oma nime all ära Aadu Hint. Ise kirjutas ta "Angerja teekonna" ja "Tuulise ranna" viienda kõite. Need, kuidas nüüd õeldagi, pole just suurem asi meistriteosed.

Seda lugu teab kogu Lümanda kandi rahvas.

***

Suguvõsa kokkutulekutega on tihtipeale see asi, et kes ei saa tulla ja kes ei viitsi tulla ja mõni läheb teel hoopis kaduma. Meie leidsime kindla viisi, kuidas rahva ilma kadudeta kohale saaks.

Nimelt liiguvad ringi legendid, et ühe teatud talu maadele on maetud varandus. Ainus ühine detail on nendel juttudel see, et mo kadunud vanatädi olla seda korduvalt unes näinud. Ülejäänud asjaolud -- näiteks see, kuhu täpselt on maetud ja mida on maetud, -- varieeruvad üsna suures plaanis. Ja sugulaste kokkusaamise nipp on selline: maal elab meil üks väga raha-teadlik sugulane, piisaks kui metalliotsijaga õuele ilmuda, selle peale helistab ta kohe kindlasti meie Tallinna-sugulased läbi.

Noh ja kui naaberkülas ühelt teatud taluasemelt metalliotsijaga läbi käia, siis eks meie kallis sugulane helistab ka seal elanud suguvõsa haru kohale.

***

Ülejäänud jutud keerlesid selle ümber, et kes kellega käib, millal selle käimise tulemus ära sünnib ja kes tegelik lapse isa on. Siin ümberjutustamiseks on need lood liiga markantsed.

PS. Sedapuhku väsisid ihast õliste silmadega daamed enne ära, kui peotantsuks och käperdamiseks läks. Asi seegi.

Orgia lõpptulemus

Deit S'i, tema Bollywoodi filmi ja minu "the best of Steven Seagal'iga" andis lõpuks kokku selle:

Päeva tsitaat

Mark Strickland oracle-l'i vahendusel:

Yes, I very much like the culture of my new company. I'm not working for an
operations team with a drinking problem, I'm working for a drinking team
with an operations problem! Seriously, though, we only crack open the
single-malt on Friday afternoons.

Mis seal salata, kogu see "millise Oracle teemalise raamatu võtaksid üksikule saarele kaasa" lõim on kinnitanud arvamust, et olen täiesti õiges seltskonnas. Kuigi The Bartender's Best Friend'i asemel olen nii mõnegi toreda hetke veetnud The Wine Bible seltsis.