Tegelikult on see juba habemega uudis. Nimelt käis NYT 20. jaanuaril lõpuks välja plaani, kuidas nad hakkavad tulevikus veebis ilmuva sisu eest lugejatelt raha võtma. Alates 2011 aastast võtavad nad kasutusele nn mõõdetud ligipääsu: lugejad saavad vaba juurdepääsu teatud arvule artiklitele kuus; neilt, kes sellest piirist üle lähevad, hakatakse võtma raha. Kui uskuda NYT Company pressikat, siis tabavad nad selle kiviga suisa kahte parti: sisu jääb otsingumootoritele ja juhulugejatele kättesaadavaks, samas tekib ajalehele täiendav sissetulek.
Iseenesest ei ole mõõdetud ligipääs teab mis uudisasi, seda kasutab näiteks FT. Samuti ei ole maksuline ligipääs NYTi jaoks teab mis innovatsioon. 1990datel võttis NYT raha välismaiste lugejate käest, 2005 - 2007 võeti raha arhiivi, juhtkirjade ja kolumnistide eest. Kui 1990dad on mõnes mõttes kauge ajalugu, siis TimesSelect tõi omaga kaasa ~200k maksulist klienti ja NYTi kolumnistide loetavuse ja mõjukuse olulise vähenemise. Loodetavasti läheb uue maksumüüriga paremini. Oleks tore, kui NYTil õnnestuks lisaks paberkandjal reklaami müümisele tekitada info müümise näol tõsiseltvõetav revenue stream.
Kui eeldada, et kasutaja saab tasuta ligipääsu ~30 artiklile kuus, siis olen mina ilmselt üks neist, kelle käest hakkab NYT lisaraha tahtma. Ja ega mul pole maksmise vastu eriti midagi, kuna sisu on neil päris korralik. Erinevalt mõnest teisest ajalehest.
***
Laias laastus on ajalehtedel kaks võimalust: profileerida end tükeldatud kuusepuu müügilt ümber info müümisele, või keskenduda tükeldatud kuusepuule ja üritada seeläbi omanikele võimalikult kaua kasumit teenida. Kuni turu lõpliku hääbumiseni.
Kui NYT on tegemas järjekordset poolpehmet eksperimenti info müümise osas, siis meie Päevaleht on võtnud selge suuna paberkandjal reklaami müümisele. Või vähemalt ma loodan, et viimane koondamislaine ja sellega seotud sisu tootmisest loobumine tuleneb mingist selgest tükeldatud kuusepuuga seotud äriplaanist. Teine huvitav küsimus on see, kui kaua nende paberlehele lugejaid leidub ja millal on nad sunnitud poe üldse kinni panema.
Kui NYTi eksperiment annab meerikamaa väiksematele ajalehtedele hea ettekäände oma maksuliste skeemidega väljatulemiseks, siis EPL enam sellist trikki teha ei saa. Või siis läheb info müümisele üleminek kalliks: kui potentsiaalsetel klientidel puudub harjumus EPLi veebis uudiseid lugemas käia, siis kustkohast peaks tulema harjumus veebis oleva sisu eest maksta? Ehk nagu ütles Felix Salmon:
Successful media companies go after audience first, and then watch revenues follow; failing ones alienate their audience in an attempt to maximize short-term revenues.
(Sry, tsitaadi allikat ei suutnud esimese hooga tuvastada.) Kuigi see on õeldud NYTi maksumüüri kontekstis, käib see veelgi paremini EPLi kohta.
***
Lisaks jäin mõtlema, et millise kohaliku ajakirjandusväljaande sisu eest oleksin nõus maksma, ja ainsa lehena jäid sõelale ERRi uudised ja Sirp. Esimese eest maksan praegu kaudselt niikuinii, ja see teine pole ka päris ajakirjandus, eksole :P Teatud kahtlusi on Ekspressi suhtes, aga ka nemad kipuvad keskenduma sisu asemel paberkandjal reklaami tootmisele. Ja ongi enam-vähem kogu loetelu.
Kas siin võiks näha eestikeelse ajakirjanduse hääbumise märki? Loodame, et mitte.
