Esimese hooga tekkis kahtlus, et Rajaniemi on kirjutanud läbivalt briti uue laine stiilis romaani. Õnneks lahenes kõik leheküljel 65, kui üks peategelane soome keeles vanduma hakkas. ("Vittu. Perkele. Saatana.") Soome mõju tuli sisse ka mujal, kuigi mitte nii värvikalt.
Debüütromaani kategoorias saab Quantum Thief minult kindla viie koos väikese plussiga. Olgu, kui debüütromaanidest rääkida, siis näiteks Singularity Sky on paremini kirjutatud: Rajaniemi jääb kohati ebalevaks ja ettevaatlikuks. Kuigi mõni kriitik on kurtnud loo krüptilisuse üle, võinuks see minu poolest olla veelgi tihedam.
Teine asi mis painama jäi, on Oubliette. Esmapilgul tundub see kui utoopia, mõne tegelase jaoks on see kui vangla ja nagu lõpus välja tuleb, ongi see tegelikult ehitatud vanglaks. Selle kohta oleks tahtnud natuke analüüsi, ühiskonnakorralduse poolest tundub see way huvitav. Kuigi sellesse raamatusse sobiks poliitiline arutelu samavõrd hästi kui sea selga sadul. (Või pane siia mõni värskem metafoor.)
Comments