Makromajandus on uus must

Teatud parteide poliitbüroodes sünnib ikkaja jälle päris omapäraseid asju. Kui aga dokumendi kallal näevad vaeva suisa kaks poliitbürood, on tulemus tihtipeale hüsteeriliselt naljakas. Heaks näiteks on Sotside ja Rahvaliidu ühiste huvide protokoll.

Eesti arengumudel on alates taasiseseisvumisest lähtunud ekslikust eeldusest, et makromajanduslik edu jõuab iseenesest igaühe õuele ning kiire majanduskasv tagab sotsiaalse turvalisuse ilma riikliku läbimõeldud sotsiaal- ja regionaalpoliitikata.

Makromajanduslik edu? WTF see veel on?

Tegelikult saan ma justnagu aru, mida lugupeetud poliitikud siinkohal mõtlevad: majandusmulli aegadel ei jätkunud loodud hüvesid kõigile ja majanduskriisi aegu on kannatusi ning probleeme jagunud samuti ebavõrdselt. Aga ikkagi, makromajanduslik edu?!

Statistilisele edule keskendunud majanduspoliitika on pakkunud kiireid kasvuperioode ja võimaldanud paljudel inimestel nautida kõrgemat elustandardit. Samas on valitsejate usk, et makromajanduslik edu [...]

Jällegi WTF? Me võime rääkida Ansipi valitsuse majanduspoliitika edust või edukusest, kuid mida iganes, kindlasti ei ole see statistiline. (Antud juhul on statistiline vist mingi väheoluline number, millel puudub reaalse eluga side. Sellele vastanduvad vist mittestatistilised, see tähendab olulised numbrid, nagu näiteks registreeritud tööpuudus.) Ja jällegi see va makromajanduslik WTF.

Makromajandusest rääkides, mida tegid sotsid neil ajul, kui meie jooksevkonto oli läbivalt defitsiidis? Ega nad ometi ei olnud "makromajanduslikule edule" orienteeritud Ansipi valitsuses? Nimelt on õpikutarkuse järgi nii, et jooksevkonto defitsiidi katmine välisvaluutas võetud laenudega mõjub pikas perspektiivis riigi rikkust vähendavalt, kuna lisaks laenudele tuleb tagasi maksta ta protsendid. On olnud erandeid, näiteks Norra 1970datel; erinevalt Norrast ei ole Eesti aga tegelenud ekspordi ülesehitamisega, nii et see ei ole antud juhul case. Makromajanduslik edu, eksole...

Eesti vajab tugevat poliitilist jõudu, kes suudab ületada lõhe riigi ja inimeste vahel ning pakkuda alternatiivi nii primitiivsele parempoolsusele

No ma ei tea, primitiivne on primitiivne. Tulgu see siis paremalt või vasakult.

PS. Kusagilt jooksis läbi, et sotsid ootavad kuni 2k uut liiget Rahvaliidust. Mul tekkis seda kuuldes küsimus, et kas 2k aktiivset rahvaliitlast on piisav, et mõni kogenum Rahvaliidu taustajõud, näiteks Jaak Allik, suudaks partei üle võtta?

Comments

[Toits Tõsine]

(y)

[Heelium]

Mitte uus, vaid vana.

Siin tuleb ühest asjast aru saada ...lihtrahval läheb täna halvasti. Süüdi - rikkad muidugi, kes muu, kõik, kellel läheb hästi. Kes võiks pakkuda: rohkem töökohti, rohkem raha, rohkem muusikat. Hoiavad kõike enda tarbeks, eks ole.

Markomajandus - kehastab seda, et ikkagi on mingeid rikkaid. Lihtne inimene - kust raha tuleb, muidugi on see rikaste käes ja sealt tulebki. Poliitikud - valijate enamus on lihtinimesed, rõhume siis selle ebausu peale, mängime nende isiklike huvide pele ja selle peale, et nad liituvad rõõmsalt igasuguse demagoogiaga, mis annab mingit alust rikastelt midagi ära võtta, et äkki õnnestubki. Tulemus - kommunism ja diktatuur, kui läbi läheb, meeleheitlikult vahetatakse klasse ja jagatakse ümber, kuni kõik otsas on. Siis tuleb mõnest ajakohasest usast nänni - tolmulappe ja pesumasinaid -, mida ise teha ei oska. Ratas ringleb jälle edasi.

Illustratsiooniks:
http://priitp.typepad.com/fear-and-loathing-20/2010/04/makromajandus-on-uus-must.html

The Pie Fallacy

A surprising number of people retain from childhood the idea that there is a fixed amount of wealth in the world. There is, in any normal family, a fixed amount of money at any moment. But that's not the same thing.

When wealth is talked about in this context, it is often described as a pie. "You can't make the pie larger," say politicians. When you're talking about the amount of money in one family's bank account, or the amount available to a government from one year's tax revenue, this is true. If one person gets more, someone else has to get less.

I can remember believing, as a child, that if a few rich people had all the money, it left less for everyone else. Many people seem to continue to believe something like this well into adulthood. This fallacy is usually there in the background when you hear someone talking about how x percent of the population have y percent of the wealth. If you plan to start a startup, then whether you realize it or not, you're planning to disprove the Pie Fallacy.

What leads people astray here is the abstraction of money. Money is not wealth. It's just something we use to move wealth around. So although there may be, in certain specific moments (like your family, this month) a fixed amount of money available to trade with other people for things you want, there is not a fixed amount of wealth in the world. You can make more wealth. Wealth has been getting created and destroyed (but on balance, created) for all of human history.

Suppose you own a beat-up old car. Instead of sitting on your butt next summer, you could spend the time restoring your car to pristine condition. In doing so you create wealth. The world is-- and you specifically are-- one pristine old car the richer. And not just in some metaphorical way. If you sell your car, you'll get more for it.

In restoring your old car you have made yourself richer. You haven't made anyone else poorer. So there is obviously not a fixed pie. And in fact, when you look at it this way, you wonder why anyone would think there was. [5]

Kids know, without knowing they know, that they can create wealth. If you need to give someone a present and don't have any money, you make one. But kids are so bad at making things that they consider home-made presents to be a distinct, inferior, sort of thing to store-bought ones-- a mere expression of the proverbial thought that counts. And indeed, the lumpy ashtrays we made for our parents did not have much of a resale market.